Kokkuvõte

20. sajandi vene kirjanduse tähtteoseid Mihhail Bulgakovi romaan «Meister ja Margarita» on tekkinud paljude kultuurimõjude ristteel. Kokku varisenud ajastu pärijana pidas M. Bulgakov oktoobrirevolutsiooni ja sellele järgnenud sündmusi Venemaa apokalüpsiseks ning lõi katkenud kultuuritraditsioonide tingimustes teose, mis oli oma loomult suunatud järjepidevusele, suure evolutsiooni mitte mineviku globaalse eitamise ideele. Paljumõõtmelise romaani tekstis on tuntavad vene kultuuri eri kihid: rahvaluule mütoloogiline traditsioon ja vene klassitsistlik kirjandus, romantism, vene sümbolism, 19. sajandi lõpu — 20. sajandi alguse võlufantastika, «Satiirikoni» traditsioonid, Zamjatini, Ilfi ja Petrovi kirjanduslikud uuendused jne. «Madalate» kunstižanrite elemendid (tsirkus, lubokk, rahvalik teater, estraad, klounaad) on orgaanilises kooskõlas profaanidele saavutamatute ajaloolis-kultuuriliste koodidega, evangeelsete müütide transformeerimisega ja autorimüütide loomisega, stseenide filosoofilise alltekstiga ja arvukate vihjetega maailma kultuuripärandile (Dante, Hoffmann, Goethe). Romaani kõikehaaravus määras retseptsiooni spetsiifika, hinnangute laia diapasooni ning teose saatu-segi: selle austajate ring hõlmab erinevas vanuses ja erinevate maitsetega inimesi kooliõpilastest teoloogide ja kultuuriteoreetikuteni.

Romaani saladusi ja krüptograafilist kõla seletasid uurijad kõige sagedamini kristliku müüdi projektsiooniga (Краснов 1969, Pope 1977, Йованович 1980 и 1982, Pruitt 1981, Яновская 1983, Haber 1985, Krugovoi 1985, Pittman 1991). Kuid kogu oma sakraalsele algkujundile orienteerituse juures, mis säilitab romaanis kristlikule müstilis-religioossele liikumisle omaseid allusioone, on tekstis ka teistele konfessioonidele, usulis-müstilistele süsteemidele ja uskumustele omaseid märksõnu või signaale. Tõenäoliselt saab sellega seletada uurijate täheldatud gnostitismi, manihheismi, zoroastrismi jt elementide hajutatud leidumist romaanis (Ericson 1974, Круговой 1979, Tikos 1981, Barratt 1987, Галинская 1986, Mikulasek 1989).

M. Bulgakovi isiksus kujunes välja 20. sajandi alguse salateaduste renessansis, mida märgib sügav huvi religiooni, usulahkude, vaimu ja keha, kõige alateadvusliku ning arheotüüpilise, üleloomuliku ja transtsendentaalse vastu. Pakuti maailmakultuuri esoteerilise pärandi uusi

käsitlusi, elustus mineviku «salakiri», tekkis uusi müstilisi mudeleid ja unikaalseid müüte. See oli orgaaniliselt arenenud traditsioon, mis vägivaldselt katkestati. Usk muutus tagakiusamise objektiks, kaduma hakkasid nii ilmaliku kunsti müstilised käsitlused, esoterism kui ka massiliselt levinud praktiline okultism. M. Bulgakov oli selle traditsiooni hävimise tunnistajaks. Tema enesemääratlus «ma olen müstiline kirjanik», mille ta poetas kirjas valitsusele (1930) ja mida tavaliselt käsitletakse kui juhuslikku, kajastab ses mõttes tema loomingulise potentsiaali üht külge. Külge, mis oli realiseerunud mitmes 1920. aastatel kirjutatud teoses ja saavutanud maksimumi viimases romaanis.

«Meistri ja Margarita» fantasmagooriline ja mänguline loomus ühtib paradoksaalsel kombel selle filosoofilis-religioossetest ja kõlbluse probleemidest küllastatud eksistentsiaalse toonusega, mis on ühtaegu sild mineviku kultuuripärandi ja uue ajastu kirjaniku loominguliste ülesannete vahel. M. Bulgakov ehitab erilise maailma mudeli, mis ajendab keskendama tähelepanu euroopaliku vaimsuse spetsiifilistele traditsioonidele, kasutades ehitusmaterjalina uuel, igasugust olemise saladust eitaval ajastul nii ebapopulaarseid müstilise kultuuri ja esoteeriliste teadmiste elemente. Mäng lubatud ja keelatud asjadega lõi tekstis implitsiitsuse ja eksplitsiitsuse keerulise võrgu, kusjuures esoteerilisel valdkonnal on romaani keerulises arhitektoonikas ja kujundite süsteemis keskne osa.

Esoteeriliste koodide teksti interpoleerimise mehhanismi ja teiste koodidega ühitamise loogika uurimine näitab veenvalt, et nii M. Bulgakovi loomingus tervikuna kui ka romaanis «Meister ja Margarita» ei reprodutseeri ükski esoteeriline kood ühtki religioosset-müstilist doktriini puhtal kujul. Need doktriinid eksisteerivad vaid projektsioonide ja märkidena, kujul, olles tihedalt läbipõimunud ja koosmõjus teiste analoogsete süsteemide või nende elementidega, moodustades iseseisva hermeetilise süsteemi variandi, mis on komplitseeritud juba sellise sünteesi põhimõtte tõttu. Ses mõttes on «Meister ja Margarita» eriline esoteeriline romaan, mis põhineb mängul erinevate salateadustega. Eriti olulised olid kirjanikule maagia, alkeemia ja vabamüürlus, mis pakkusid kunstiliseks modelleerimiseks ammendamatuid võimalusi. Teose esteetiline pluralism, tahtlik adresseeritus laiale lugejate ringile on määranud materjali kodeerimise viisi, esoteeriliste reministsentside, allusioonide, tsitaatide iseloomu ja kogu esoteerikal põhineva loomingulise mängu spetsiifika.

Esoteerilise traditsiooni kasutamise maht on romaanis suur ja vormid mitmekesised. Kohati on autor seda nähtavalt ekspluateerinud (maagia), siis jälle märgistanud üksikute märksõnade või kujunditega, mis säilitavad oma semantilise tähenduse uues kontekstiski (astroloogia). Mõnel juhul järgneb märksõnale mäng sellega ja peaaegu demonstratiivne kaanonite rikkumine (astroloogia). Selline on näiteks M. Bulgakovi «numeroloogia», originaalne semantiseeritud arvude süsteem, milles parodeeritakse, profaneeritakse ja avameelselt moonutatakse eri traditsioonide ettekujutusi numeroloogiast. Romaani arvude maailm osaleb absurdi implitseerimistehnikas, osutudes «normist» ilmajäetud kaasaja tundemärgiks (esindatud romaani niinimetatud Moskva-süžees). Lõpuks võib esoteerilisi koode käsitleda teose kogu implitsiitse kihi loomis-mateijalina, mis on orienteeritud asjasse pühendatud, ekraniseeritud mõisteid taipavale lugejale. Kokkuvõttes võib öelda, et esoteeriline traditsioon mängib «Meistri ja Margarita» mitmes varjatud aspektis tähtsat osa (maag, massoon, alkeemik), täiendades ja komplitseerides romaani mõttelisi perspektiive. Esoteerilise traditsiooni abil ehitatakse romaani implitsiitne metasüžee, lugu sellest, kuidas kunstnik tõuseb täiuslikkuse redelit pidi «valguse» poole. See metasüžee esitab uues vormis mütolegeemi surevatest ja sumust ülestõusvatest jumalatest, kõige tugevamalt tunnetatav kristliku müüdi projektsioonis.

Esoteerilise kultuuri elementide lülitamise võtted kunstilisse tervikusse on võti mõistmaks romaani konstrueerimispõhimõtteid tervikuna ja kirjaniku kunstilise meetodi erisusi. Interpoleerides teksti mõne esoteerilise või ka muu ajaloolis-kultuurilise koodi, viitab M. Bulgakov üldjuhul esmalt traditsioonile ja seejärel murrab seda, tuues teksti seda traditsiooni transvesteerivad dubletid, parodeerivad paralleelid ja vastandid. Ühtlasi loob ta lahtised struktuurid, mis lubavad romaani iga episoodi, kujundit või tegelaskuju mitmeti mõista. Autor püüab laiendada teose informatiivset mahtu, küllastades seda polügeneetiliste viidetega. Kummatigi on kogu kasutatava esoteerilise materjali näilise eklektilisuse ja kirevuse juures siiski tegemist selle range allutamisega teose mõttekavale, autorile vajalike kujundite ja semantiliste väljade konstrueerimisele.

Eelöeldu, samuti suund arhetüüpiliste sümbolite ja kultuurikujundite kasutamisele, laiemas aspektis totaalsele mängule eri kultuuritraditsioonidega, maailmakultuuri kihtide või elementidega eeldab teksti avatust «kasvava konteksti semantiliste implikatsioonide interpreteeriva eelaimuse plaanis» (M. Bahtin). Romaani informatsiooniväli on ettemääratult pidevas laienemises, eri episoodide mõte võib omandada sootuks teise tähenduse, olla süvendatud või provotseerida uute käsitluste võimaluse.

1920.—1930. aastate ühiskonda kirjeldades kasutab M. Bulgakov samuti esoteerilisi iseloomustusi. Euroopaliku hermetismi, esoterismi, maagia, alkeemia, kabala, vabamüürluse ja numeroloogia märksõnad on romaanis projitseeritud Moskva-süžeeliinile, milles on esitatud kõik 1920.—1930. aastate sotsiokultuuri reaaliad. Sellele lisanduvad Jeruusalemma-süžee müsteriaalsed noodid. Need valmistavadki ette romaani transtsendentseid käike. Kuid sellel on teinegi külg. Kodeerimise vajadus sunnib kirjanikku looma erilise keele. See pole traditsiooniline teisitiütlemiste ja allegooriate Aisopose keel. Selles keeles on võimalik väljendada denotaate otseselt ja samal ajal hajutatult, poetades teksti arvukaid märksõnu ja signaale (mängu-, groteski-, absurdi-, farsi-, pala-ganielementidega, kasutades kalambuuritehnikat, mängides erinevate mütologeemide ja filosofeemidega), millest kokkuvõttes kujuneb välja terviklik üldpilt selgelt tajutavate autorihinnangutega. Selline tervikliku, kuid implitsiitse süsteemi üksikult avanenud elementide dispersioon kujunes üheks tähtsamaks nõukogude institutsioonide esoterismi kirjeldamise võtteks (näiteks ametlik kirjandus ja sellised struktuurid, mille prototüüpideks olid GPU ja NKVD).

Veelgi varjatumaks on romaanis arendatud müüt Moskva hukkumisest, mis on orienteeritud maailmakultuuri eshatoloogilistele motiividele ja kitsamalt vene kirjanduse «Peterburi tekstile». Selles plaanis esineb M. Bulgakov Venemaa apokalüpsise kujutaja rollis. M. Bulgakovi eshatoloogilises versioonis ei ole Moskva tulevase ümberkujunemise jooni, samuti puudub kurjusega peetava viimse lahingu mütologeem. Kirjanik tajub teravalt, et Moskvas on Antikristus juba võimu haaranud ja linnast on saanud Saatana kants. Totalitaarsest reaalsusest pääsemise vahendiks osutub lõppkokkuvõttes enda andmine ülemjõudude kätte, tõeline esoterism ja maisest fantasmagooriast lahkumine. Lunastus, igavene elu ja võit surma üle on M. Bulgakovi romaanis antud isiksustele, väljavalitutele, õigetele, kes päästetakse hävimisele määratud pealinnast.

Romaani arvukad detailid (alkeemilised koodid, Massolit, salajane kantselei, hermeetiliste ruumide kirjeldused, varjatud viited prototüübiliste personaažide kohta, unenäokirjeldused) annavad vaieldamatult tunnistust, et M. Bulgakov mõistis Stalini režiimi olemust moonutatud perversse okultismi vormina, mille eesmärk oli muuta inimene hiiglasliku masinavärgi mutrikeseks ning hävitada igasugune teisitimõtlemine. Viis, kuidas M. Bulgakov kasutas maailmakultuuri tabueeritud kihte ja millise sisuga täitis esoterismi, eeldab vastasseisu isiksuse nivelleerimisele ja transtsendentaalse vaimsuse idee pooldamist. Elu varjatud mõtte otsimine kulgeb M. Bulgakovil erinevates ajaloolistes ja kultuurilistes, sealhulgas esoteerilistes paralleelides. See teebki M. Bulgakovist mitte ainult vene kunsti traditsioonide jätkaja, vaid ka maailma kultuuritraditsioonide pärija. Eriti puudutab see neid valdkondi, mida keelustas Suur Inkvisiitor ja detabueeris Kirjanik, luues vene kirjanduses unikaalse teose, tänu millele talle kuulub aukoht 20. sajandi suurimate kunstnike seas.